Üle 90% Eesti üldisest energiavarustusest kaetakse põlevkiviga köetavate soojuselektrijaamade kaudu. Igal aastal põletatakse umbes 11 miljonit tonni põlevkivi. Põlevkiviga köetavate elektrijaamade mõjud keskkonnale algavad kaevandamisest ja põlevkivi eeltöötlemisest, millele järgneb energia tootmine. Peamised energia tootmisest põhjustatud negatiivsed mõjud keskkonnale on:

• õhuemissioonid,
• loodusressursside kasutamine,
• tahkete jäätmete tekkimine,
• maakasutus.

Põlevkivituha käitlemine on Eestis praegu üks kõige tõsisemaid keskkonnaprobleeme.

Ühe tonni põlevkivi põletamine tekitab 0,43–0,44 tonni põlevkivituhka. Eesti põlevkivil töötavad elektrijaamad toodavad üle 6 miljoni tonni põlevkivituha aastas, millest 96% ladustatakse tuhaväljadel. Tuhaväljad puutuvad igal aastal kokku miljonite kuupmeetrite vihmaveega. See vesi saastub ja ohustab põhjavee allikate kvaliteeti. Tuhajääkide vältimise võimalus on keskkonna seisukohalt väärtuslik. Parim lahendus on muuta põlevkivituhk ehitusturgudele mõeldud toodeteks.

Esineb siiski ka asjaolusid, mis muudavad põlevkivituha kasutamise ebasoovitavaks: saadav materjal ei vasta paljudel juhtudel kvaliteedistandarditele, mis on teatud tootmisprotsesside puhul materjalidele seatud; põlevkivituhka sisaldavate materjalide saasteainete tegurit peetakse probleemiks, kui ehitis (võib-olla) hiljem lammutatakse; põlevkivituhka sisaldavatel toodetel puudub üldsuse heakskiit ja sellest lähtuvalt turuväärtus. Kasutamist takistavad ka toote spetsifikatsiooni, kasutusteabe ja potentsiaalse tootevastutuse selge määratluse puudumine. Kõik need on käesoleva projekti jaoks probleemideks.

Põlevkivituhas on kõrge lubjasisaldus (CaO), mis on väärtuslik põlevkivituha kasutamisel tsiviilehituse eesmärkideks. Põlevkivituhk sisaldab ka mitmeid kriitilisi, veeslahustuvaid ja keskkonnakahjulikke aineid, nagu raskemetallid, mille omavaheline toime sõltub suuresti pH-tasemest. Seda tuleb ehitusmaterjalide töötlemisel arvestada. Inimeste tervise ja keskkonna kaitsmise eesmärgil tuleb enne täieulatuslikku põlevkivituha taaskasutamise lubamist teostada keskkonnakatsed pikaajalise leostumise kohta.

Enne põlevkivituha ladustamist või taaskasutamist või põlevkivituhka sisaldavate materjalide taaskasutamist võib olla vajalik töödelda neid nii, et kõik kahjulikud komponendid oleksid neutraliseeritud. Projekti eesmärk on siiski näidata põlevkivituhka lisandina või sideainena erinevatel stabiliseerimiseesmärkidel. Sel juhul on põlevkivituha üldkogus pinnasemassis või teistes materjalides tavaliselt väiksem kui 15%. Katsed tuha ja tavaliste kaubanduses saadaolevate sideainetega näitavad, et tulemused ei ole keskkonnale kahjulikud. Käesolev projekt hakkab seda igal juhul tõestama.

Põlevkivituha stabiliseerimislisandina kasutamise propageerimiseks on ka teisi keskkonnaaspekte. Eesti, nagu loomulikult paljud teisedki Euroopa riigid, peab infrastruktuuri projektide jaoks importima suurtes kogustes kalleid ja kõrgekvaliteetseid materjale. Tõhus lisand, nagu põlevkivituhk, annab ühiskondadele odavama alternatiivi: selle asemel, et kasutada tavapäraselt suurel hulgal looduslikke materjale, saab projekte realiseerida stabiliseerimistehnoloogiaid ja ehituspaigas olemasolevaid pinnasematerjale kombineerides. See võib laias laastus 500 miljoni tonni võrra vähendada mittetaastuvatest ressurssidest looduslike materjalide kasutamist, millega kaasneb Euroopas raskeveokitega pikamaatransport. See on ka keskkondlikult kasulik tänu vähenevatele õhuemissioonidele ning maastiku, looduslike kruusa- ja kiviressursside ja põhjavee allikate paremale kaitsmisele.